Aktiivõppe meetodid
Marika Randma: "Koolitusel kasutatud aktiivõppemeetodid valisime võimalikult mitmekülgsed ning lähtusime eelkõige sellest, et kõiki meetodeid, mida ise kasutame, saaksid õpetajad sõltumata ainest ka koolitundides kasutada. Kaks meetodit - "Rollidega lugemine” ja “Vastastikune õpetamine” võimaldasid teha tekstianalüüsi viisil, et igal rühmaliikmel oli kindel ülesanne ja kõik panustasid ülesandesse võrdselt. Leidsime, et need on head meetodid ka koolitundides kasutamiseks. Meetodit “Kahtlased väited” saab kasutada igas ainetunnis näiteks eelteadmiste väljaselgitamiseks ja hiljem kokkuvõtte tegemiseks. Samal põhimõttel valisime ka meetodi “Galerii”.
Koolitusel kasutatud aktiivõppe meetodid
1. meetod "Kahtlased väited"
Tricideri keskkonda oli püstitatud 6 väidet muutunud õpikäsituse rakendamise kohta. Õpetajate ülesanne oli mõelda, kas nad on selle väite poolt või vastu ja põhjendada oma arvamust.
Väited:
2. meetod "Rollidega lugemine"
Õpetajad võtsid kotist värvilised paberid. Iga värv tähistas eri rolli.
Rollid olid järgmised:
Õpetaja
Õpilane
Koolijuht
Lapsevanem
Haridusminister
Skeptik
Õpetajad pidid teksti läbi lugema, mõeldes kogu aeg oma rollile. Pärast lugemist kogunesid õpetajad rühmadesse nii, et igas rühmas olid kõigi rollide esindajad olemas. Järgnes arutelu rühmades, kus iga osaleja väljendas loetu kohta arvamust oma rollist lähtudes.
3. meetod "Vastastikune õpetamine"
Moodustasime õpetajatest 4-liikmelised grupid. Igas grupis jagati ära ülesanded:
Ennustaja - pakub pealkirja lugedes välja, millest võib järgmises lõigus juttu olla, mis on teema probleem.
Lugeja - loeb teksti rühmale ette.
Küsija - esitab lõigu kohta teksti mõistmisele, tekstist arusaamisele suunavaid küsimusi. Peaksid olema laiemad arutlevad küsimused, mille põhjal saaksid rühmaliikmed oma kogemusi jagada.
Kokkuvõtja - teeb loetust ja arutatust kokkuvõtte.
Rühmaliikmete ülesanded vahelduvad. Iga liige saab rühmatööks ettenähtud aja jooksul olla kõigis rollides. Iga rühmaliige saab ühe järgnevatest lõikudest (katkendid Kristi Vinteri, Pille Slabina ja Mati Heidmetsa artiklist "Õpikäsitus ja koolikultuur" 6. veebruari 2015. a Õpetajate Lehes: http://opleht.ee/20696-opikasitus-ja-koolikultuur/):
1) Pealkiri: Projekt- või probleemõpe.
Õppevorm, kus õppimine pole ehitatud üles tavapäraste tunnis läbitavate teemade kaupa, vaid lähtub tavaelus tekkivatest küsimustest ja probleemidest. Sageli tähendab see õpilaste rühmatööna läbiviidavat nn projekti, mis hõlmab koolis õpetatavaid õppeaineid ning mille sisu on otsida vastuseid kõige erinevamatele küsimustele: „Kust tuleb prügi ja mida sellega peale hakata?”, „Kas kiusamine teeb tugevamaks?”, „Kuhu ehitada tuulepark?” jne. Projektõppe eesmärk ei ole teadmisi mehaaniliselt omandada, vaid neid „avastada”, olukord, kus õpetaja räägib, muutub situatsiooniks, kus õpilane tegutseb. Näiteks koostati ühes koolis projekt „Sparta uurijad”, kus õpilased selgitasid välja spartalaste ja kreeklaste konflikti põhjuseid, siis disainiti ajamasin ning leiti GoogleMapsi kasutades kohad, mida külastada, loeti ja interpreteeriti Kreeka müüte, tehti end tuttavaks Sparta kultuuriga jne. Disainimine ja töö kaardiga andsid uusi teadmisi pikkuse, laiuse jt mõistete kohta, ajamasina kasutamine tõi silme ette eri ajalooperioodide iseärasused, rühmatöö pakkus koostööoskusi, õpetas aega planeerima, osutas kompromisside tegemise olulisusele. Küsimust „Miks mul seda vaja on?” ei tekkinudki.
2) Pealkiri: Pööratud klassiruum.
Õppevorm, kus õpilased on juba enne koolitundi omandanud vastava teema kohta käivad põhiteadmised (kasutades eri allikaid: õpikud, õpetaja videoloengud, netiavarused) ning koolitunnid toimuvad nn seminari vormis, kus reflekteeritakse iseseisvalt õpitut, arutletakse selle üle, mis jäi arusaamatuks, ning püstitatakse küsimusi ja tõstatatakse uusi probleeme. Iseseisvat õppimist toetavad seejuures abistavad lugemis- ja vaatlusülesanded, mis aitab õppija tähelepanu suunata ja õigeid asju märgata. Pööratud klassiruum arvestab õpilaste taseme ning eripäradega, võimaldades õpilasel valida talle sobiva tempo ja huvipakkuvad ülesanded. Vägagi levinud on Moodle’i või mõnele teisele digiplatvormile toetuv õpe, kus õpetaja koostab kõigepealt uue teemaga tutvumiseks materjale ja eri tüüpi ülesandeid, alates videomaterjalidest ja simulatsioonidest, lõpetades ristsõnadega. Iseseisva töö tegemise perioodil hoiab õpetaja õpilaste edusammudel õpikeskkonna vahendusel silma peal, toetab õpilasi, annab jooksvat tagasisidet. Kokku saades toimuvad n-ö õpikohvikud (ei pruugi toimuda klassiruumis), kus omandatud teadmisi üheskoos järgmise taseme probleemide püstitamiseks ja lahendamiseks kasutatakse.
3) Pealkiri: Õppimine õpiülesannete koostamise kaudu.
Õpilased mitte ei kasuta õppematerjale, lahenda ülesandeid ega tee kodutöid, vaid koostavad ise õppeülesandeid ja loovad kodutöid. Kasutades selleks digimaailma võimalusi. Näiteks High Tech High’ innovatsioonikoolis koostasid õpilased San Diego lahe taimestiku ja loomastiku käsiraamatu, mis nõudis õpilastelt põhjalikku ja mitmekülgset uurimistööd. Projekti disainisid ja seda juhendasid bioloogia-, humanitaarainete ja matemaatikaõpetajad. Selline koostöö on High Tech High’ koolides tavapärane tööpraktika. Oluline on, et eri ainete õpetajad töötavad meeskondadena, nende tööaja hulka kuulub aeg akadeemilist ja praktilist tööd sisaldavate projektide väljaarendamiseks. Alates 2005. aastast on kooliõpilased avaldanud lahe kohta kolm raamatut (!), keskkonnakaitsjad kasutavad nende uurimistööd lahe seisundi hindamiseks, nende raamatud on kättesaadavad ka Amazonis.
4) Pealkiri: Uurimus- ja avastusõpe
Peamiselt loodusteadustes kasutatud meetodi abil avastavad õpilased teadmisi ise, n-ö käed-külge-viisil. Õpilastel on võimalik kehastuda teadlasteks (oluline on ka kodust kaasa võetud valge kittel!), uurida, katsetada ja leiutada. Õpilased püstitavad hüpoteese, väitlevad, otsivad probleemidele uudseid lahendusi, teevad katsete tulemuste põhjal järeldusi. Kes siis poleks vaadanud krimiseriaalides valgetes kitlites põnevat tööd tegevaid kriminaliste ning lootnud saada sarnaseks geeniuseks, just avastusõpe pakub õpilastele sarnaseid elamusi, arendades loovust, otsustusvõimet, suhtlemisoskust.
Pärast ülesande täitmist, kui kõik olid olnud ennustaja, ettelugeja, küsija ja kokkuvõtja rollis, järgnes arutelu, kus ja kuidas saaks seda meetodit rakendada.
4. meetod "Üks jääb, teised lähevad"
Rühmadesse jagamine: leida endale 3 kaaslast, kellega olid vähem koostööd teinud.
Osalejad jagati 4-liikmelistesse rühmadesse e kodugruppidesse. Rühmas arutati, milliseid nutilahendusi on tundides kasutatud ning mis on digilahenduste kasutamise plussid ja miinused. Järgnevalt tõmbasid grupi liikmed igaüks endale kaardi, millel oli number 1st 4ni. Numbrid tähistasid ruume ehk ekspertgruppe. Ekspertgruppide ülesandeid vt siit.
Kui ekspertgrupid olid ülesanded lahendanud, läksid õpetajad tagasi kodugruppidesse ja tutvustasid kaaslastele keskkondi, mida olid tundma õppinud.
5. meetod "Galerii"
Moodustasime 4 gruppi. Koridori seintel oli viis A2 postrit, igal 1 küsimus, mille üle palusime osalejatel mõelda.
Tricideri keskkonda oli püstitatud 6 väidet muutunud õpikäsituse rakendamise kohta. Õpetajate ülesanne oli mõelda, kas nad on selle väite poolt või vastu ja põhjendada oma arvamust.
Väited:
- Õppijakeskset õpet ei saa suures klassis rakendada.
- Õpilaste teadmisi suurendab eelkõige traditsiooniline õppevorm.
- Aktiivõpet saab kasutada vaid osade õppeteemade puhul.
- MÕKi rakendamine koolis võib takistada heade õpitulemuste saavutamist.
- MÕKi rakendamine aitab väga palju kaasa 21. sajandi oskuste arendamisele.
- MÕK viib õpilastelt tüdimuse!
2. meetod "Rollidega lugemine"
Õpetajad võtsid kotist värvilised paberid. Iga värv tähistas eri rolli.
Rollid olid järgmised:
Õpetaja
Õpilane
Koolijuht
Lapsevanem
Haridusminister
Skeptik
Õpetajad pidid teksti läbi lugema, mõeldes kogu aeg oma rollile. Pärast lugemist kogunesid õpetajad rühmadesse nii, et igas rühmas olid kõigi rollide esindajad olemas. Järgnes arutelu rühmades, kus iga osaleja väljendas loetu kohta arvamust oma rollist lähtudes.
3. meetod "Vastastikune õpetamine"
Moodustasime õpetajatest 4-liikmelised grupid. Igas grupis jagati ära ülesanded:
Ennustaja - pakub pealkirja lugedes välja, millest võib järgmises lõigus juttu olla, mis on teema probleem.
Lugeja - loeb teksti rühmale ette.
Küsija - esitab lõigu kohta teksti mõistmisele, tekstist arusaamisele suunavaid küsimusi. Peaksid olema laiemad arutlevad küsimused, mille põhjal saaksid rühmaliikmed oma kogemusi jagada.
Kokkuvõtja - teeb loetust ja arutatust kokkuvõtte.
Rühmaliikmete ülesanded vahelduvad. Iga liige saab rühmatööks ettenähtud aja jooksul olla kõigis rollides. Iga rühmaliige saab ühe järgnevatest lõikudest (katkendid Kristi Vinteri, Pille Slabina ja Mati Heidmetsa artiklist "Õpikäsitus ja koolikultuur" 6. veebruari 2015. a Õpetajate Lehes: http://opleht.ee/20696-opikasitus-ja-koolikultuur/):
1) Pealkiri: Projekt- või probleemõpe.
Õppevorm, kus õppimine pole ehitatud üles tavapäraste tunnis läbitavate teemade kaupa, vaid lähtub tavaelus tekkivatest küsimustest ja probleemidest. Sageli tähendab see õpilaste rühmatööna läbiviidavat nn projekti, mis hõlmab koolis õpetatavaid õppeaineid ning mille sisu on otsida vastuseid kõige erinevamatele küsimustele: „Kust tuleb prügi ja mida sellega peale hakata?”, „Kas kiusamine teeb tugevamaks?”, „Kuhu ehitada tuulepark?” jne. Projektõppe eesmärk ei ole teadmisi mehaaniliselt omandada, vaid neid „avastada”, olukord, kus õpetaja räägib, muutub situatsiooniks, kus õpilane tegutseb. Näiteks koostati ühes koolis projekt „Sparta uurijad”, kus õpilased selgitasid välja spartalaste ja kreeklaste konflikti põhjuseid, siis disainiti ajamasin ning leiti GoogleMapsi kasutades kohad, mida külastada, loeti ja interpreteeriti Kreeka müüte, tehti end tuttavaks Sparta kultuuriga jne. Disainimine ja töö kaardiga andsid uusi teadmisi pikkuse, laiuse jt mõistete kohta, ajamasina kasutamine tõi silme ette eri ajalooperioodide iseärasused, rühmatöö pakkus koostööoskusi, õpetas aega planeerima, osutas kompromisside tegemise olulisusele. Küsimust „Miks mul seda vaja on?” ei tekkinudki.
2) Pealkiri: Pööratud klassiruum.
Õppevorm, kus õpilased on juba enne koolitundi omandanud vastava teema kohta käivad põhiteadmised (kasutades eri allikaid: õpikud, õpetaja videoloengud, netiavarused) ning koolitunnid toimuvad nn seminari vormis, kus reflekteeritakse iseseisvalt õpitut, arutletakse selle üle, mis jäi arusaamatuks, ning püstitatakse küsimusi ja tõstatatakse uusi probleeme. Iseseisvat õppimist toetavad seejuures abistavad lugemis- ja vaatlusülesanded, mis aitab õppija tähelepanu suunata ja õigeid asju märgata. Pööratud klassiruum arvestab õpilaste taseme ning eripäradega, võimaldades õpilasel valida talle sobiva tempo ja huvipakkuvad ülesanded. Vägagi levinud on Moodle’i või mõnele teisele digiplatvormile toetuv õpe, kus õpetaja koostab kõigepealt uue teemaga tutvumiseks materjale ja eri tüüpi ülesandeid, alates videomaterjalidest ja simulatsioonidest, lõpetades ristsõnadega. Iseseisva töö tegemise perioodil hoiab õpetaja õpilaste edusammudel õpikeskkonna vahendusel silma peal, toetab õpilasi, annab jooksvat tagasisidet. Kokku saades toimuvad n-ö õpikohvikud (ei pruugi toimuda klassiruumis), kus omandatud teadmisi üheskoos järgmise taseme probleemide püstitamiseks ja lahendamiseks kasutatakse.
3) Pealkiri: Õppimine õpiülesannete koostamise kaudu.
Õpilased mitte ei kasuta õppematerjale, lahenda ülesandeid ega tee kodutöid, vaid koostavad ise õppeülesandeid ja loovad kodutöid. Kasutades selleks digimaailma võimalusi. Näiteks High Tech High’ innovatsioonikoolis koostasid õpilased San Diego lahe taimestiku ja loomastiku käsiraamatu, mis nõudis õpilastelt põhjalikku ja mitmekülgset uurimistööd. Projekti disainisid ja seda juhendasid bioloogia-, humanitaarainete ja matemaatikaõpetajad. Selline koostöö on High Tech High’ koolides tavapärane tööpraktika. Oluline on, et eri ainete õpetajad töötavad meeskondadena, nende tööaja hulka kuulub aeg akadeemilist ja praktilist tööd sisaldavate projektide väljaarendamiseks. Alates 2005. aastast on kooliõpilased avaldanud lahe kohta kolm raamatut (!), keskkonnakaitsjad kasutavad nende uurimistööd lahe seisundi hindamiseks, nende raamatud on kättesaadavad ka Amazonis.
4) Pealkiri: Uurimus- ja avastusõpe
Peamiselt loodusteadustes kasutatud meetodi abil avastavad õpilased teadmisi ise, n-ö käed-külge-viisil. Õpilastel on võimalik kehastuda teadlasteks (oluline on ka kodust kaasa võetud valge kittel!), uurida, katsetada ja leiutada. Õpilased püstitavad hüpoteese, väitlevad, otsivad probleemidele uudseid lahendusi, teevad katsete tulemuste põhjal järeldusi. Kes siis poleks vaadanud krimiseriaalides valgetes kitlites põnevat tööd tegevaid kriminaliste ning lootnud saada sarnaseks geeniuseks, just avastusõpe pakub õpilastele sarnaseid elamusi, arendades loovust, otsustusvõimet, suhtlemisoskust.
Pärast ülesande täitmist, kui kõik olid olnud ennustaja, ettelugeja, küsija ja kokkuvõtja rollis, järgnes arutelu, kus ja kuidas saaks seda meetodit rakendada.
4. meetod "Üks jääb, teised lähevad"
Rühmadesse jagamine: leida endale 3 kaaslast, kellega olid vähem koostööd teinud.
Osalejad jagati 4-liikmelistesse rühmadesse e kodugruppidesse. Rühmas arutati, milliseid nutilahendusi on tundides kasutatud ning mis on digilahenduste kasutamise plussid ja miinused. Järgnevalt tõmbasid grupi liikmed igaüks endale kaardi, millel oli number 1st 4ni. Numbrid tähistasid ruume ehk ekspertgruppe. Ekspertgruppide ülesandeid vt siit.
Kui ekspertgrupid olid ülesanded lahendanud, läksid õpetajad tagasi kodugruppidesse ja tutvustasid kaaslastele keskkondi, mida olid tundma õppinud.
5. meetod "Galerii"
Moodustasime 4 gruppi. Koridori seintel oli viis A2 postrit, igal 1 küsimus, mille üle palusime osalejatel mõelda.
- Mida MÕK annab õpilasele?
- Mida MÕK pakub õpetajale?
- Mis takistab meil MÕK-i rakendada?
- Kuidas toetavad e-õppe lahendused MÕKi rakendamist?
- Mida vajan, et MÕKi ellu viia?